Uni? UK? Estonia? Life decisions?*

*Eesti keeles lugemiseks keri alla poole

Hey guys,

It’s been almost two years since I wrote on that blog… Actually, almost two years since I wrote anything down except writing to my own diary. I’ve had the best two years of my life so far and I have so much to write about, so I’ll just start. I’ve been longing to write all that time and now I finally organised my blog, made it look a bit more like me and I guess this will be a place where I’ll write down some of my thoughts, my experiences, my dreams and probably some totally random and silly stuff as well. So, if you wish to follow me on my little life journey then keep an eye on this little blog baby.

I guess I’ll start with where I am right now: I am 19 now, back at home in Estonia, graduated from high school and I don’t really know what’s going to happen next. Today is the first day of summer when I can sit down for a bit, have a cup of peppermint tea, listen to music and enjoy the rain that’s currently pouring outside. On the note of not knowing what the future will bring – I really don’t. I spent the last year and a half trying my hardest to push and push myself to be ready for university and I tried so hard to get into a uni which I thought was perfect for me. I thought everything was going according to the plan, because I was doing exactly what everyone else did. The plan was to finish high school, get into uni, go to uni, write music and live happily ever after. But that just really wasn’t the path for me. Not at all. I can feel it with all my heart that I am not meant to go to university right now, I’m not saying that I won’t go at all, but just not now. So because I knew deep down (even though I wasn’t really aware of that) that I was pushing and trying to make it and be happy on someone else’s path, life did its thing and surprise-surprise… I didn’t get into the uni I wanted to. I got through the application process, got through auditions and interviews, but while I was at the interview, the teacher who interviewed me told me something very honest. He told me I was not ready yet. He told me I am on my way, I need to keep up with writing more music and discovering who I am as an artist and figure what I love and what I don’t like and sounds like a cliche of every teenager – but figure out who I am. And that brutally honest comment was 110% true. Walking to the tube station after my interview, I cried my eyes out (for a day or two) and called home and I suddenly realised. Everything became so clear. I didn’t HAVE to go university. I had never acknowledged that option before, taking a gap year to figure out what I want to do seemed like the craziest thing, but also way more exciting than going to uni simply because that’s what everyone else around me was doing and that’s what you are MEANT to do. I know that music, especially writing music and performing is one of the few things in my life, which makes me truly happy and gives me such pleasure. It makes me feel 100% me and hands down – it is the best feeling in the world. Singing makes me feel so real and singing my own music – it’s just a whole other level of life for me haha. So here I am, not really knowing what life will bring from now on, but I am so excited. I know I will be home for a few months, work, write music, write this little blog and read books I want to read for the first time in forever.

I was talking to a friend earlier and he pointed out that these last two years when we were studying in the UK were a constant change for all of us. And that is so true. I can’t even put down in words how much I have changed. I mean, I am still the Sandra who loves music and all things pink, but the Sandra I was when I left 2 years ago to go to this crazy school in England, is so different from the Sandra I am at this moment. Moving out of home and throwing myself into an environment where I literally knew absolutely no-one, was the scariest thing I have ever done in my life. I won’t even start telling you about all of the other scary things like learning in a second language and doing actual exams in a second language (I maybe will in another post though), but let me just tell you – I never thought I’d actually do it. Even though it was scary and difficult at times, it was also probably one of the best things I’ve done for myself. I met so many new people and now have so many people in my life who are the BEST and I wouldn’t change a thing about them. Also, my relationships with people from back home in Estonia have grown so much stronger and the same goes for my family. So, people have asked me if I would do it all again and my answer has always been – I so would. All the hard days, all the breakups between me and my friends, all the challenges and all the moments when I thought there’s no way I could ever do it. I would still do it again. For all the good times, which I am so grateful for. For all the times when I couldn’t breathe because I was crying from laughter, all the moments when I got home and my dog was the happiest thing in the world, for all the moments when we binge watched Jane the Virgin in my bed, all the moments when I had an opportunity to perform, all the moments when I did something new for the first time and all the moments when I felt so me. Change is good, so don’t be afraid of it. It can be scary and terrifying, but it is so worth it.

In addition – understanding that uni isn’t a thing for me right now and it is perfectly fine is something that I am still getting used to. But even more importantly, it showed me that girl, you gotta listen to your gut feeling. If it tells you that you are pushing the wrong way, then please-please-please just trust that feeling. I wasn’t 110% sure uni was for me and the whole applying process felt that I was just doing it because the sake of it, so it probably would have been easier to stop for a moment and think about it. But I guess it was meant to be that I went through it all to realise that it is important to listen to yourself in the first place. So I guess my little advice for anyone who might be reading this is – listen to your gut feeling because it knows the best (sometimes mums and dads can be quite smart as well) but please just listen to yourself, do what makes you happy at the moment and enjoy life. And don’t overthink.

So, this came out to be sort of an introductory post about who and where I am in life right now. Happy to be home and so excited for everything that is coming. And ready to do stuff. Ready to travel and write music and write this blog and read and go for morning swims and play Uno cards with my sisters and dye my hair pink and earn money to travel even more and just live life and be happy. Thank you so much for reading, it’s all probably quite cheesy and all over the place, but it’s just who I am right now haha.

Sandra xx

Processed with VSCO with t1 preset

Hei kallid,

Peaaegu kaks aastat on möödas sellest kui ma siia blogisse miskit kirja panin. Ja tegelikult peaaegu kaks aastat ka sellest kui ma midagi kuhugi kirjutasin peale oma päeviku. Viimased kaks aastat on olnud siiamaani mu elu parimad aastad ja mul on nii palju mõtteid, millest kirjutada, niiet ma lihtsalt hakkan pihta. Mul on olnud nii suur isu kirjutada ja nüüd ma lõpuks tuunisin natuke oma blogipesa, et see oleks natuke rohkem minu nägu ja ehk saab sellest koht, kus ma jagan natuke oma mõtteid, tegemisi ja unistusi ja suure tõenäosusega mingeid mõttetuid asju ka haha. Niiet, kui Sul on huvi minu tegemistel silm peal hoida, siis tšekka vahepeal siia väiksesse pesasse.

Kõigepealt natuke sellest, et kes ja kus ma praegu elus olen – ma olen tagasi kodus, vahepeal sain 19, lõpetasin Inglismaal keskkooli ja tulevikule mõeldes – ma ei tea, mis tuleb. Täna oli selle suve esimene päev kui mul oli aega lihtsalt istuda, juua piparmündi teed, kuulata muusikat ja vihma ladistamist. Tulevikule mõeldes – ma tõesti ei tea, mis tuleb. Viimased poolteist aastat üritasin ma ennast veenda ja veenda, et ma olen ülikooliks valmis ja et see on minu jaoks õige rada. Kõik läks justkui plaanipäraselt, sest ma tegin seda, mida teised inimesed minu ümber tegid. Plaan oli keskkool lõpetada, ülikooli sisse saada, käia ülikoolis kas siis Inglismaal või Eestis, kirjutada muusikat ja elada õnnelikult elu lõpuni. Aga see lihtsalt pole praegu minu rada. Kohe üldse mitte. Südamepõhjas ma kogu aeg teadsin, et ma tegelikult püüdsin ja püüdsin kellegi teise jaoks, mitte iseenda jaoks. Ja üllatus-üllatus, ma ei saanud sinna ülikooli sisse, kuhu ma tahtsin kõige rohkem saada. Läbisin mitu avaldustevooru, katsetevooru ja jõudsin intervjuudeni, kus üks õppejõud ütles mulle (isegi mitte väga valusa) tõe. Ta ütles mulle, et ma lihtsalt pole praegu valms. Et ma olen sinna teel, ma pean ainult rohkem kirjutama ja rohkem muusikat tegema ja välja mõtlema, mis nägu see minu muusika on. Kõlab nagu iga teismelise klišee, aga põhimõtteliselt pean ma välja selgitama, kes ma olen. Ja käsi südamel – kõik, mis ta ütles, on nii õige. Kõndisin ülikoolist välja metroo poole ja seal hetkel see jõudis minuni. (Enne muidugi nutsin natuke ja helistasin emmele :D) Ma sain aru, et ma EI PEA praegu ülikooli minema. Mis siis, et teised kõik lähevad. Ma ei olnud seda mõtet kunagi endal lubanud mõelda ja see hetk kui ma lubasin, oli nii hea ja vabastav ja ma tundsin üle pooleteise aasta, et see on õige. Niiöelda ‘vaheaasta’ võtmine, et välja selgitada, mis mulle meeldib ja mis mitte, tundus nii hirmutav puhtalt selle pärast, et nii ju ei tehta. Aga see on minu jaoks ka palju rohkem elevusttekitav kui ülikooli minna, et ühte kasti jälle linnuke joonistada. Hea küll, et ma täpselt ei tea, mis järgmine aasta tuua võib, aga ma tean, et muusika kirjutamine ja esitamine on minu jaoks üks ainukestest asjadest, mis täidab mind õnnetundega. Sellise õnnetundega, et aeg jääb seisma ja nii hea on olla. See paneb mind minuna tundma ja see on ausalt parim tunne maailmas. Laulmine on minu jaoks nii päris ja oma laulude laulmine on veel omaette eraldi maailm. Niiet siin ma nüüd olen – täpselt ei tea, mis elu toob, aga ma olen elu pärast nii elevil. Ma tean, et ma olen paar kuud kodus, teen tööd, kirjutan muusikat, kirjutan seda väikest blogi ja loen raamatuid üle saja aasta raamatuid.

Arutasime täna ühe sõbraga seda, et need kaks viimast aastat mil me Inglismaal õppisime, oli kogu aeg üks pidev muutumine. Ja see on nii tõsi. Ma ei oska seda isegi seletada, aga ma tunnen ise, kuidas ma olen nii palju muutunud. Kuigi ma olen ikka see sama Sandra, kes armastab muusikat ja kõiki roosasid asju, olen ma nii erinev sellest Sandrast, kes täpselt kaks aastat tagasi siit Inglismaale (enamvähem) Sigatüüka kooli läks. Kodust ära minemine kuhugi, kus ma ei teadnud mitte ühtegi hinge oli üks kõige õudsamaid asju, mis ma teinud olen (välja arvatud Otepää Seikluspargi viies rada – oh god!!!). See hirmutavate asjade list on ausalt lõputu. Alustades sellest, kuidas ma pidin ära harjuma inglise keeles õppimise ja rääkimise ja eksamite tegemise jne jne jne, aga sellest ma räägin äkki mõnes teises postituses. Isegu kui Inglismaale minek oli hirmutav ja õudne ja alguses täiesti minu mugavustsoonist väljas, oli see üks parimaid asju, mis ma enda jaoks teha sain. Ma kohtusin nii paljude uute inimestega ja nüüd on mu elus nii palju inimesi, kelle juures ma ei muudaks mitte midagi, sest nad on lihtsalt parimad. Täpselt samamoodi, nagu mu suhted uute inimestega kasvasid tugevaks ja oluliseks, muutusid mõned suhted mu sõpradega ja perega Eestis rohkem tugevamaks kui need enne olid. Kuhu ma aga jõuda tahtsin on see, et minu käest on nii mitmeid kordi küsitud, et kas ma teeks seda kõike uuesti? Ja mu vastus on alati olnud ‘Jah’. Ma elaksin uuesti läbi kõik raskemad päevad, kõik lahkuminekud minu ja sõprade vahel, kõik väljakutsed ja kõik korrad, kui ma mõtlesin, et ma ei suuda. Ma elaksin need kõik uuesti läbi nende heade aegade nimel, mille üle ma olen nii tänulik. Nende hetkede, kui ma ei suutnud hingata, sest ma naersin nii kõvasti ja nende hetkede nimel kui ma tulin vaheajaks koju ja Uba (me väike armas vanur koer) niutsus õnnest, nende hetkede nimel kui me vaatsime koolis terve öö ‘Jane the Virginit’ (elu-elu-elu hea seriaal! :D) ja kõikide hetkede nimel, kui mul oli võimalus Inglismaal esineda ja laulda ja teha seda, mida ma armastan ja tunda ennast iseendana. Niiet, muutumine on hea. Muutus ja ise muutumine võib tunduda jube hirmutav, aga see on seda niii väärt.

Ja see mõte, et praegu ülikooli minek poleks minu rada on miskit, millega ma siiamaani harjun, aga sellest olulisem on see arusaamine, mida ma kogu selle protsessi juures õppisin. See näitas mulle KUI oluline on kuulata oma sisetunnet. Kui su sisetunne sulle ikka ütleb, et cammoon mida sa meeletult pushid mingit rada, mis sind eriti ei kanna, siis palun lihtsalt võta hetk ja usalda seda mõtet. Ma ei olnud 110% kindel, kas praegu ülikooli minek oleks midagi mulle ja kogu see kandideerimise protsess tundus, et ma teen seda justkui kellegi teise jaoks. Võibolla kui ma varem oleks korraks maha istunud ja tunnetanud, mis mulle oluline on, oleks ma sellest varem aru saanud, aga ju pidi siis nii minema, et ma seda alles peale kogu tsirkust mõistsin 😀 Kui keegi peaks seda postitust lugema, siis minu väike nõuanne õnnelikumaks eluks on, et palun-palun-palun lihtsalt kuulake oma sisetunnet (vahepeal võivad emad-isad ka päris targad olla), tehke miskit, mis teeb teid õnnelikuks ja nautige elu. Ja ärge liiga palju ka mõelge.

Niiet see esimene postitus üle pika aja tuligi selline natuke sissejuhatav ja tagasivaatav ja samal ajal ka äkki annab ka teile mingit aimu, kus ma omadega praegu olen. Õnnelik ja elevil. Elevil kodus olla ja reisida ja hommikuti tiigis ujumas käia ja seda blogi kirjutada ja uut muusikat kirjutada ja õdedega Uno kaarte mängida ja juuksed roosaks värvida ja raha teenida ja elada elu ja lihtsalt olla õnnelik. Aitäh-aitäh-aitäh, et Sa seda natuke laialivalguvat ja kummalist postitust lugesid, aga that’s who I am right now, niiet hoia blogil silm peal kui põnev oli :))

Kallid!

Sandra xx

Processed with VSCO with c1 preset

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s