Excited for life? / Elu pärast elevil?

This post is also in English, just scroll down a bit:)

_

Hei kallid,

Ma olen ikka veel siin ja mul on viimasel ajal nii isu kirjutada, niiet siin ma nüüd olen:)

See on esimene postitus, mis ka inglise keeles allpool olemas on. Ma pole varem inglise keeles üldse kirjutanud, sest suurema osa ajast ma olen lihtsalt kartnud, et inimesed (siin koolis) siis tegelikult saavad ka aru, mis ma kirjutan/mõtlen ja see mõte on kuidagi väga hirmutav. Aga kui mu üks hea sõber Sam teatas, et ta tõlgib tavaliselt google translates mu postitusi, et midagigi aru saada, siis see jäi mulle natuke hinge kriipima ja tegelikult… See hirmutav avatus ja haavata saamine sündis suure tõenäosusega minu enda peas, niiet miks mitte proovida?

2016 aasta algas minu jaoks natuke kummaliselt. Ma olen kuidagi alati uskunud, et uus aasta algab uue puhta lehega (minu puhul uue päevikuga), aga see aasta nii palju kui ma ka ei proovinud, ma lihtsalt ei tundnud eriti “uue” algust. Ma hakkasin uude päevikusse kirjutama, aga päevad kuidagi läksid nii tühjalt mööda ja mis võibolla oli kõige nõmedam- ma tundsin, et kõik need asjad/emotsioonid, mis eelmine aasta olid kurvad, ebameeldivad või panid mind ebakindlalt tundma, ma olin endaga siia uude aastasse kaasa võtnud. Kuidagi raske oli lahti lasta ja kogu see mõte oli ise ka päris nõme.

Ma lihtsalt kaotasin ennast ära. Kaotasin ennast ära üritades teiste meele järgi olla, igas asjad võimalikult hästi teha (ja kui ebaõnnestusin, siis muidugi kirusin ennast maa alla) jne… Ma ei teinud neid asju, mis mind õnnelikuks tegid ja kuidagi tühi tunne oli.


Veebruaris ma sõitsin viieks lühikeseks päevaks tagasi koju, et Mammale headaega öelda.  (Ma loodan, et sul seal teisel pool kõik hästi ❤ ) Perega olemine sellel ajal oli nii õige ja hea. Me sõitsime Saaremaalt tagasi ja autos rääkisime onu Karlaga.

Samal ajal tuli päike esimest korda sel päeval välja ja jäätükid mere peal olid nii rahulikult ilusad ja kogu olemine oligi selline parajalt magushapu. Oma kurbuse, rahu ja iluga kõik samal ajal. 

Me rääkisime, kuidas me mõlemad rohkem või vähem raiskame oma päevi, mis meil on ja kuidas me lihtsalt ei ela 110% igat päeva ja kokkuvõtvalt.. kuidas see lihtsalt sakib. Sest miks mitte elada? Miks mitte nautida? Miks mitte elada oma elu parimal moel?

Ma arvan, et Mamma süstis meisse mingit jõudu ja tahet. Et elada ja nautida isegi kõige väiksemaid asju, mis siin elus juhtuvad. Näiteks kui keegi sulle naeratab või kui sa lähed hommikujooksule ja vaatad kuldset päikesetõusu või kui sa kohtud mingi inimesega ja tunne on lihtsalt nii õige või kui sa lihtsalt nutad õnnest, sest sul on nii hea olla (happened to me!) või kui lihtsalt ilm on mõnsa või kui su südames on nii palju armastust, et see ei mahu sinna ära või kui sa lõpuks võtad aega, et raamatuid lugeda või kui sa kuulad ühte ja sama laulu umbes sada korda ja see on ikka sama hea ja üldse kõik sellised asjad.


Ma lugesin just läbi Marina Keegan’i raamatu, ta lõpetas Yale ülikooli ja tema esseed ja lühijutud pälvisid hästi suure tähelepanu, sest ta oli nii elu täis ja innukas ja ambitsioonikas ja see loetelu oleks vist lõpmatu. Viis päeva pärast lõpetamist sattus ta aga autoavariise ja nüüd elab kuskil pilve peal…

Isegi kui teda enam selles maailmas siin hetkel ei ole, usun ma et ta jutud ja entusiasm ja vägi on ikka siin. Ikka siin tema juttudes ja lugudes. Tema essee “The Opposite of Loneliness” läks mulle kuidagi eriti hinge ja vist meeldis mulle kõige rohkem ka. Iga sõna, mis ta paberile on seal pannud, on kuidagi nii õige ja ma nägin tema mõtetes nii palju enda omi, mis andis kuidagi turvalise kindlusetunde. Kel huvi lugeda, siis:  The Opposite of Loneliness.

Tänu kõikidele nendele asjadele ma olen praegu kohas, kus ma olen elu pärast lihtsalt nii elevil. Ja ausalt, see on nii hea tunne, mida tunda. Ärkasin täna üles ja olin elevil hommikusöögi pärast :DD ja ma olen elevil, sest 8 päeva pärast näen emmet-issit ja kõiki teisi kalleid ja ma olen elevil, sest ma loen ülikoolide kursuseid ja üldse elu pärast and it feels so good!

Isegi kui mingid nõmedad asjad vahepeal juhtuvad, siis see on tegelikult täiesti okei. Nendest rääkides, siis tulin just ujumast ja mängisime water-polo’t ja ma kogemata blokkisin oma tiimikaaslase palli ära ja meganõme tunne oli natuke aega haha, AGA isegi kui sellised (või teistmoodi natuke ebameeldivad) asjad juhtuvad, siis sisimas on nii tore teada, et see on täiesti okei ja juba see teadmine, et see ON okei, paneb kõik asjad hoopis teise perspektiivi. Ma arvan, et igal asjal, mis juhtub, on mingi hea tähendus, sest muidu see lihtsalt ei juhtuks. Isegi kui ma praegu selle positiivsest küljest aru ei saa, siis mingi hetk ikka:)

Niiet jah.

Mul on nii palju ideid, millest kirjutada, niiet hoidke blogil silm peal, sest siin kajastamist ootab Wales’i reis, elu üks top 3 kogemusi laval, niisama elu-olu ja oh.. võib-olla miskit veel, niiet stay tuned:)

Olge kallid!

 _________________________________________________________________

 

Hey my loves,

I haven’t written in English in this blog at all. Mostly because I’m scared that people would actually understand every word I’ve written down and I guess it makes me feel bit vulnerable… but why not? This is for Sam and maybe some the others who have decided to read my thoughts on life and to be honest, the most random things at times, but yeah, here I am. Writing in English. My blog hasn’t been very active since last year, but today I just wanted to write something down. So here we go.

The start of 2016 was slightly bizarre. I always like to think that new year stats with a new clean sheet (diary in my case), but this year I wasn’t really feeling it. I started writing a new diary, but I was just living days without noticing anything around me and without really understanding what i was doing. I felt like there were so many things happening last year and it felt too much to let go of, but perhaps the worst thing is, I felt like all the things that made me feel sad/uncomfortable/insecure etc in 2015, were coming with me to the new “clean” 2016. And I really didn’t like that thought.

I had sort of lost myself in wanting to please everyone and not really understanding who I was and trying to do my best and when not succeeding then being angry with myself and then just being lost in every possible way. I was miles away from the real me and everything felt bit wrong and I felt I was on constantly on an auto-pilote mode. I just felt bit empty.

I went back home for 5 short days in February, to say goodbye to my Great Grandma, (I hope you are doing great, Mamma ❤ ) and seeing my family was good. Me and my uncle had a talk when driving back from Mamma’s, the sun came out for the first time that day and the sea was covered with these bits of ice and although it was a sad day, it had this bittersweet taste of sadness and peace and beauty all at the same time.
We talked how we both are just more or less wasting every day we have, how it just doesn’t feel that we are living 110% and basically how it sucks. But after that we felt that Mamma’s leaving somehow boosted our want and our need to live, our need to enjoy the smallest things that happen, for example when someone smiles at you or when you go for a morning run or when you meet a person and it feels right or when you cry from happiness, because you just feel so good (happened to me haha) or when you feel good, because the weather is nice and you feel there is so much love in your heart it doesn’t fit to your chest or when you finally read a book or when you listen to a good song and it doesn’t get old even if you have listened to it the whole day (or two…) and just things like that.

I just finished a book by Marina Keegan, who was a Yale graduate whose essays and short stories captured the world’s attention, she was hopeful and full of life and ambitious and I guess the list could go on for ages. After 5 days of her graduation, she died in a car crash.

Even if she is gone from this world right now, I believe her stories and enthusiasm and spirit is still here, still alive, in her essays and in her stories. Her essay called “The Opposite of Loneliness” caught my eye. Every word she wrote made so much sense, I saw my thoughts in someone else’s essay and it felt so securing, knowing that someone else at some point had thought about the same things. If any of you wants to read the essay then: The Opposite of Loneliness.

It is full of excitement for life and everything around us and this is also how I have been feeling in the past few weeks.

I feel excited for life. Today I woke up because I was excited to go to dining hall and eat breakfast. I am excited because of I’ll see my family in 8 days and I’m excited to write this blog, because I have so many stories to tell and I’m excited for so many things it would probably take years to write them all down.

Even if things happen, which are not that great, you still know deep down that it is okay and just being able to know that puts everything into another perspective. Yes, I failed a test or yes, I am in a fight with someone or yes, I am scared of something- it is okay. I like to believe that everything that happens, has a good reason and/or a good purpose. Even if the thing is bad and even if I don’t understand the pros if it now, it will benefit my life at some stage. I don’t know when, but it will, otherwise it wouldn’t have happened.

So yeah.

Writing all this down feels bit scary to be honest, but maybe there is really not that much to be scared of (cause most of the scary stuff is made up by me inside my head anyway :D), so maybe someone will feel more excited for life after reading the mentioned essay above or maybe someone won’t like it at all, but yeah, no matter what, thank you ❤

S.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s